Liik (linnud):Väike-valge-põsk-hani (Anser erythropus)
Ajakiri:Ökoloogia ja evolutsioon
Kokkuvõte:
Väike-valge-laukhani (Anser erythropus), „hallidest“ hanedest väikseim, on IUCN-i punases raamatus ohualdisena kantud ja kaitstud kõigis leviala riikides. Venemaal ja Hiinas on kolm populatsiooni, millest kõige vähem uuritud on idapoolne populatsioon. Pesitsusalade äärmine eraldatus muudab need teadlastele suures osas kättesaamatuks. Külastamise asemel võimaldab lindude kaugjälgimine talvitusaladelt uurida nende suvist leviala. Kolme aasta jooksul ja ülitäpsete GPS-jälgimisseadmete abil jälgiti üksteist A. erythropuse isendit Hiina peamisest talvituskohast Kirde-Venemaa suvitus- ja peatuspaikadeni. Selle jälgimise käigus saadud andmeid, mida toetavad maapealsed uuringud ja kirjanduse andmed, kasutati A. erythropuse suvise leviku modelleerimiseks. Kuigi varasem kirjandus kirjeldab ebaühtlast suvist leviala, viitab mudel võimalikule pidevale suvisele elupaigale, kuigi senised vaatlused ei suuda kinnitada A. erythropuse esinemist kogu modelleeritud leviala ulatuses. Kõige sobivamad elupaigad asuvad Laptevite mere rannikul, peamiselt Lena deltas Jana-Kolõma madalikul ja Tšuktši väiksematel madalikel, millel on kitsad jõekaldaäärsed laiendid ülesvoolu mööda suuremaid jõgesid, nagu Lena, Indigirka ja Kolõma. A. erythropuse esinemise tõenäosus on seotud alla 500 m kõrguste piirkondadega, kus on rikkalikult märgalasid, eriti jõekaldaelupaiku, ning kliimaga, kus kõige soojema ilmakaare sademete hulk on umbes 55 mm ja keskmine temperatuur umbes 14 °C juunist augustini. Inimeste häirimine mõjutab ka kasvukoha sobivust, kusjuures liikide esinemine väheneb järk-järgult umbes 160 km kaugusel inimasustusest. Loomaliikide kaugjälgimine aitab täita teadmiste lünka, mis on vajalik liikide levikumustrite usaldusväärseks hindamiseks kaugemates piirkondades. Paremad teadmised liikide levikust on olulised kiirete globaalsete muutuste ulatuslike ökoloogiliste tagajärgede mõistmiseks ja looduskaitse strateegiate väljatöötamiseks.
PUBLIKATSIOON SAADAVAL AADRESSIL:
https://doi.org/10.1002/ece3.7310

