Ajakiri:Ökoloogilised indikaatorid, 87, lk 127–135.
Liik (linnud):Suur-valgepõsk-hani (Anser albifrons), tundra-rabahani (Anser serrirostris)
Kokkuvõte:
Loomad reageerivad oma keskkonnale mitmel ruumilisel skaalal, mis igaüks nõuab erinevaid kaitsemeetmeid. Veelinnud on globaalselt ohustatud märgalade ökosüsteemide peamised bioindikaatorid, kuid nende mitmetasandilisi elupaigavaliku mehhanisme on vähe uuritud. Kasutades satelliitjälgimisandmeid ja maksimaalse entroopia modelleerimist, uurisime kahe väheneva arvukusega veelinduligi, suur-valge-laukhane (Anser Albifrons) ja tundra-rabahane (A. serrirostris), elupaigavalikut kolmel ruumilisel skaalal: maastikuskaala (30, 40, 50 km), toiduotsing (10, 15, 20 km) ja ööbimisala (1, 3, 5 km). Meie hüpotees oli, et maastikuskaala elupaigavalik põhines peamiselt suhteliselt jämedatel maastiku mõõdikutel, samas kui toiduotsingus ja ööbimisala elupaigavalikul võeti arvesse detailsemaid maastikuomadusi. Leidsime, et mõlemad veelinnuliigid eelistasid maastiku tasandil suurema märgalade ja veekogude osakaaluga alasid, toitumistasandil hajutatud põllumaadega ümbritsetud koondunud veekogusid ning ööbimistasandil hästi ühendatud märgalasid ja hästi ühendatud keskmise suurusega veekogusid. Kahe liigi elupaigavaliku peamine erinevus ilmnes maastiku ja toitumistasandil; ööbimistasandi tegurid olid sarnased. Soovitame, et looduskaitsetegevused peaksid keskenduma veekogude ja märgalade agregatsiooni ja ühenduvuse suurendamisele ning ümbritseva põllumaa vähem agregeeritud arendamisele. Meie lähenemisviis võiks suunata veelindude kaitse tavasid ja märgalade majandamist, pakkudes tõhusaid meetmeid elupaikade kvaliteedi parandamiseks inimtegevusest tingitud keskkonnamuutuste valguses.
PUBLIKATSIOON SAADAVAL AADRESSIL:
https://doi.org/10.1016/j.ecolind.2017.12.035
